Francis puges pajuvõssa, mis oli kasvanud ta maja kõrval asuvale maatükile, lükates aeg-ajalt laiali painduvaid oksi ja põigeldes, kus võimalik, neist läbi. Kui teeraja libe pori muutus kindlamaks puudevaheliseks jalgealuseks, läks ta kõnnak vabamaks ja tähelepanu avardus, et tunnetada oktoobriõhku, mis oli juba jahe, aga siiski veel leebe; kasvavate seente ja vettinud sambla lõhna; kõdunevate lehtede punast trotsi ja kollast letargiat, ning kuulda lähedalasuva põllu kohal kraaksuvaid vareseid. Ta tundis, kuidas elu ta ümber ja sees sulandub kokku, moodustades aistingutekobara – kui ta puudutas mõnd oksa, puudutas see ka teda –, mõnikord vastandlikult, mõni teine kord sarnaselt, ning olles vahel tunnetatav teadvuse kaugemas osas nagu maa-aluste ojade võrgustik või kahvatute juurte põiming ta jalge all, ilma et ta seda näeks. Ta tunnetas sisemise ja välise elu kokkupuutetausta kõigi eraldiseisvate asjade taga, mis võistlesid ta tähelepanu eest, nagu punarind, mis korraks ta ette maandus, pannes teda peegeldama oma kaela pisikesi järske liigutusi ja meelitades teda kaasa oma laskuvatele lennutuuridele puude vahel ja lehekrabinale, kui ta kusagil maandus. Iga eluvorm tõi maailma kaasa oma elukogemuse, mis mõnikord kattus tihedalt teiste omaga, nagu suur-kiirgliblika nukk, mida ta oli märganud pajuoksa küljes möödunud maikuus; mõnikord aga puutus teisesse vaid põgusalt, nagu punarind, kes oli hetke eest korraks istunud samalaadsel oksal; mõnikord aga üksteisest läbini eraldatult, nagu bakterite viirg peidus antarktilise rahnu kurrus oli oma nišis varjul vihiseva tuule ja alatise külma eest.

Täna õhtul tuleb Olivia esimest korda nädalavahetuseks tema poole. See oli julge samm kahele inimesele, kes tundsid teineteist nii vähe, aga kumbki ei tahtnud lõpetada viimast nädalavahetust ebamääraste lubadustega kohtuda tulevikus, mida märgistas murenev ind ja suurenev ebakindlus. Oxfordis toimunud konverentsil oli nende vahel tekkinud justkui maa-alune külgetõmme, mis ühendas nad enne, kui neid tutvustati. Nad tundsid midagi pigem äratundmise kui avastuse taolist. Olivia oli kahtlemata kena, tumepruunid juuksed tõstsid esile ta üllatuslikult helesinised silmad, kuid eelkõige läks mehele hinge nende silmade selgus. Tal oli tunne, et sellised silmad suudaksid hoida kinni mitte ainult tema pilku, nagu juhtus esimesel kohtumisel, kui nad olid ületanud kohmetud naeratused ja tavapärased viisakusfraasid, vaid et need köidaksid ka pilku, mis väljendab rahutut tõsiasja või ebalevat olekut. See oli omamoodi moraalne ahvatlus, mis lisas paratamatult võlu naise füüsilisele veetlusele. Nad olid koos veetnud vaid ühe öö, kuid selles oli pigem värske armuloo katselist pingsust kui kogenud andumust naudingule.

Kuidas tunneks naine end praegusel jalutuskäigul? Kas ta tajuks nagu Francis, et on elu kogemusvõrgustiku osa? Mees pidi tahes-tahtmata imestama, kuidas Olivia suhtumine loodusesse oli vastu pidanud bioloogiaõpingutele. Bioloogia tähendas suures osas loomade tapmist, nii nendega eksperimenteerimise ajal kui pärast seda; see oli haridus, mille karm nõue oli eraldumine kogu ülejäänud loodusest. Mitte kellelgi polnud hea olla „mudelorganism“ nagu äädikakärbes, hiir, koer, rott, kass, reesusahv või šimpans. Esimestel kursustel tegi Francis rohkem kui küllalt vivisektsioone, lahkamisi ja laboriloomade tahtlikke nakatamisi haigustega, et panna teda niipea kui võimalik spetsialiseeruma botaanikale. Miks pidi iga bioloogiatudengite põlvkond amputeerima elus konnade jalgu ja jälgima ristilöödud loomade põksuvaid südameid, nagu püüaks nad ühineda halastamatu jõuguga, mille proovikatseks on valimatu mõrv? Oma mässu kõrghetkel selle traditsiooni vastu sattus ta ühele Wittgensteini märkusele, mis polnud iseenesest kuigi kõnekas, aga tabav just tollal, sest näis vabastavat teda häirivast süüst selle pärast, kuidas teda oli õpetatud: „Füsioloogiline elu pole muidugi „Elu“. Ega ole seda ka psüühiline elu. Elu on maailm.“ Francis ei pruukinud kaitsta kraadi tapjabioloogina, aga ta jäi loodusuurijaks, püüdes väärtustada just viimast Wittgensteini kolmest lühikesest lausest nii sügavalt kui võimalik. Loodusuurija olla ei olnud halb traditsioon; lõppude lõpuks oli enne uusdarvinismi olnud darvinism ja enne darvinismi Darwin ise, mees, kes kirjutas vihmaussidest ja vaatles põhjalikult elusolendeid, ning ühinedes tuvikasvatajate ja aiandusklubidega pidas kirjavahetust teiste loodusuurijatega, ilma et oleks pidanud nende tähelepanekuid „pelgalt üksikjuhtumiteks“.

Francis seisatas. Pärast seitset aastat Howorthis oli ta õppinud tundma siin kasvavaid seeni, teinud kindlaks metsad, kus võis leida lõunaks hiidmurumunasid või puravikke; ning läbi käinud aasad ja karjamaad, kus kiitsakad, tagasihoidliku välimusega seened nimega terav paljak varjasid oma psilotsübiinilaenguid nagu kalliskive, mis on õmmeldud põgeniku räbaldunud mantli voodrisse.